Radoon on ohtlik looduslik kiirguse allikas, mis pääseb majja ehituse halva kvaliteedi ning hoone vananemisel tekkivate pragude tõttu. Radoonirikka õhu sissehingamisel suureneb haigestumise risk, mistõttu on väga oluline kaitsta ennast radoonist tekkiva ülemäärase kiirituse eest. Probleemi lahendus on radoonitõkkekile ehk radoonimembraan, mis tekitab põranda alla ühtse õhutiheda ja radooni difusioonile läbimatu kihi.
Radoonitõkkekile valmistatakse madaltihedast polüetüleenist (LDPE), millesse segatakse gaasi-, auru- ja veekindlust, elastsust ning mehaanilist tugevust suurendavaid lisandeid. Kiled on nii mitmekihilised kui ka sarrustatud kujul koormustaluvuse suurendamiseks. Radoonikile valimisel tuleb lähtuda sellest, kuhu see paigaldatakse, radoonikindlad on nad kõik. Radoonitõkkekile kasutatakse passiivse tõkestusmembraanina hoone vundamendi all, et välistada radooni pääs hoonesse. Kile viiakse üle hoone vundamendiäärte, et radoon ei saaks hoonesse siseneda seinte kaudu. Keldriga hoone puhul tuleb kogu vundament valada piltlikult kilekotti, et tekiks konkreetne perimeeter, kile otsad tuuakse maapinnast kõrgemale ja elimineeritakse radoonioht.
Oluline on paanide piisav ülekate (15 cm) ja nende liitmine tihendusmastiksi või kuumkeevituse abil. Määrav on servade, liitekohtade, läbiviikude ümbruste ja paigaldusel kilesse tekkinud kahjustuste kinniteipimine, sest ainult täielikult õhutihe radoonimembraan annab efekti ja sellest on ka päriselt kasu. Radoonitõkke ehitamisel tuleb kindlasti järgida tootja paigaldusjuhendit ning pöörata tähelepanu töö kvaliteedile. Õigesti paigaldatuna toimib süsteem aastakümneid mitmesugustes konstruktsioonides ja nõudlikes tingimustes.
